Kui raamatus "14 päeva Goas," kirjutan ma pikemalt ananassi hingeelust, siis siin toon vaid välja lisainfo. Nimelt, kui turul ananassi valid, siis vaata, millise ostad. Kohalikud nimetavad ananasse isasteks kuningateks ja emasteks kuningannadeks. Nö isaseid ananasse ostetakse mahlaks - need on hapumad ja ümarama kujuga. Emaseid ananasse kasutatakse söögiks, sest need on magusamad. Välimuselt on emased pikemad ja saledamad.

Calangute turul meeldib meie müüjale nimetada emaseid kuningannadeks ja isaseid kuningateks. Kuidas imelihtsasti vahet teha? No kellel on okkad? Naised on väidetavalt okkalisemad kui mehed ja nii on ka kuninganna ananassil krooni leheservad okkalised ja karedad, kuninga krooni lehe ääred on aga siledad.

Ananass on hindi keeles ananas, nii, et siin mööda rääkimist olla ei saa, küll aga soovitan ananass läbi kobada, et kuskil pehmet ja mäda kohta ei oleks.

Kuigi ananass olevat tselluliidi surm, on ta küllalt kaloririkas ja liigsel söömiselt võib hape ja karedad karvakesed suud vigastada nii, et see on veel mitu päeva paistes...

Hetkel maksab ananass turul 35-40 ruupiat.

Pisikesed poisid, kes oma räpaste pisikeste kätega ananassi ära puhastavad, ratasteks lõikavad, soovi korral soola ja tsilli segu peale raputavad ja Sulle kilekotti pistavad, küsivad imepisikeste junnikeste eest 100 Rs, siis kui peav dangutad ja 20 pakud, siis 50 ja kui ütled, et oled nende vaeva eest nõus maksma 30 Rs, siis on nad rahul. Suuremate esmahind rannas on 100, tegelikult üle 50 ei soovitaks küll tasuda, kui te just ei ole oma raha peale tigedad :)

Muuseas on avokaadod siin imesuure kiviga, kuid kui saate heas valmimisastmes avokaado, siis väga maitsvad, stita viljal on rohkem seemneid kui söödavat osa ja värsked viigimarjad tuleks hommikul turult kohe ära osta ja ära süüa. Viigimarjad riknevad ruttu, kuid on minu ühed lemmikud :)

Kes ütles, et naine ei võiks meeste juuksurisse minna. Mitte keegi. Niisiis läks Vicky pealinna Panajisse juuksurisse ja mina, et natukenegi ooteaega mõnusamalt kasutada, palusin endale näomassaazi teha.

Koorimiskreemiga massaaz maksis 160Rs ja kestis kusil 20 min. Mulle küll tundus, et kuem, kuid Vicky arvas, et 20 min. Kui oleksin soovinud ka maski, siis oleks lisaks tulnud 600Rs, sellest loobusin. Teen ise kurkumi või kikerherne jahu maski endale, kui isu tuleb. Siiani ei ole suurt tungi tundnud.

Massaaz oli igai mõnus. Lihvimismasinat minu peal ei kasutatud, küll aga Vicky peal, kes mitte ainult ei lasknud juukseid lõigata (teenuse hind 30Rs ehk kuskil 43 euro senti, Põhja-Goa rannaäärsetes kohtades 70Rs) vaid ka habet ajada ja näomassaazi teha. Nagu ennegi blogis olen kirjutanud, on siin see meeste tavalin protseduur. Lisaks ka maskid jne...

Selle mõnusa protseduuri juures on siiski üks kohutav hetk ja see, kui pritsist näkku vett pritsitakse. No andke andeks, ega ma miski lill ei ole. Minu jaoks äärmiselt ebameeldiv ja kustutab kogu mõnu.

Äkki ei ole ka lilledel mõnus? Ma suure hoole ja armastusega pritsin neid iga päev, et nad ikka rohelised ja värsked oleks. Sooja on endiselt 30 kraadi, basseinivesi oli hommikul kell 8 väga soe, merevesi tundub samuti soe, kuid Estlive Jaan vee kraadiga ei ole veel Goasse jõudnud :) Homme lähen merre ujuma :)

Kuulasin täna kohaliku kristliku pere käest, kel kolm last kasvatada, kuidas hinnad kõik tõusevad - kütus, gaas, toit... ja kus iganes on probleem, seal võidki kaebama jääda, ega midagi ei muutu... Lased pidid suvel suure vihmaga koolis käima, tänavatel oli vesi põlvini...

Elektrit maksad ka siis, kui seda ei tarbi ja keegi ei saa aru, mille eest makstakse, kuid maksta tuleb, sest muidu lõigatakse liinid üldse läbi... Kõlab koledasti...

Küsisin, et kuidas nad siin üldse ära elavad, poes on ju üüratud hinnad. Vastus oli, et söövad ainult riisi ja karrit. Lapsed vahel küll tahavad magusat, kuid ega seda eriti lubada ei saa. Mahla näiteks ei osta nad kunagi...

Aeg-ajalt jääb mulje, et Goas on inimesed lihtsalt otsustanud ühel hetkel raha teenimise eesmärgil kellekski hakata ja hakanudki, kes juuksuriks, kes kosmeetikuks, kes õmblejaks, kes kingsepaks...

Andsin pealinnas kingsepale tänaval oma kingad parandada. Valgete kingade konsaplekid olid vaja uued panna. Pandigi. Kui järgi läksime, siis oli üllatus suur - valged kingad olid saanud paar numbrit suuremad roosad kabjad. Selle töö eest küsiti 80 ruupiat, Vicky maksis 50, mina oleks küsinud kingsepalt 1000 ruupiat...

Tänaval köitis pilku ajalehtede kasutusvõimalus. Lisan foto. Taaskasutuse osas, mis vähemalt ajalehti puudutab, on India vist Maailmas esirinnas. Ajalehe pealt süüakse, sellesse pakitakse kaup, seda kasutatakse teetöödel jne, lisaks on see sellisest materjalist, et kõlbab kütteks.

Eile naersid noored india naised poekassas

ja kommenteerisid, et miski on ainus hea asi Goas.

Ma siis uudishimulikult kiikasin, sest noh, ma ka tahaks teada, mis see ainus hea asi Goas on ja avastasin, et juttu oli alkoholist. Nende nina all kassalindil oli vähemalt 10 pudelit erinevat alkoholi.

Tõesti! Hea rumm: Old Monk on endiselt odav - 750 ml maksab 126 Rs, ehk siis kuskil nats alla 2 euro.

Vicky tuli täna koju kanalihaga ja avaldas arvamust, et siin peaks ainult kanalikhast toituma, sest nii on odavam ära elada. Niisiis on meil plaan kokkuhoiu reziimile minna ja toituda ainult kanalihast ja alkoholist ;) Tegelikult olen ammu juba mõtelnud sõber Kalju Paldisest eeskuju võtta ja söömisest täielikult loobuda. Siiani ei ole sisemine tung veel piisavalt suur.

No tere tulemast reaalsesse maailma! Tulime turult ja poest. Turul jäi paar ostu tegemata, sest härra juurikamüüja koukis meiega vesteldes andunult türgioa kaunaga kõrva sisemust ja maiustuste müüja sügas nii hoolega mune, et no ei tihanud neilt midagi osta... Poest koju jõudes tuli aga meelde, et olen Indias. Vaja on vaadata poes, isegi nii kallis poes nagu Newtons, toidu säilimistähtaega ja kontrollida putukaid kuivainetes.

Koju jõudes hakkasin riisi keetma ja kogu riis oli kuivaine putukaid täis. Olime ostnud külmutatud paneeri ehk juustu ja ka see nägi kahtlane välja, pärast selguski, et säilivusaeg oli küll ok, pakil oli sept 2011 valmistamise kuupäev ja 6 kuud säilivus peale valmistamist, kuid juust ise oli kuidagi vahuline... seega halvaks läinud ja tuli poodi tagastada.

Kui hindadest natuke rääkida, siis Lindt 200 grammine sokolaadi tahvel, mis ka meil (vähemalt Selveris) müügil on, maksab siin 300 - 500 ruupiat. Newtonsis maksis 300 ruuiat st 4.43 eurot ja kuskil 70 eek. Mahlad on siin kallid ja ka makaronid näiteks. Liitrine ploomimaitseline vesi nimetusega ploomi mahl, mille uudishimust ostsin, maksis 185 ruuiat ehk siis 2.74 eurot ja pool kilo makarone 190 eur ehk siis 2.80 eur. Loomulikult sai valida ka kallimaid sorte :)

Täna hakkame ukse küljest maha kiskuma herilaste pesa. Lisan foto.

Ja lõpuks ometi lähen ka korra randa!

Juba lähengi :)

Huvitavat ja harivat lisalugemist leiad kogemuslikust reisi- ja käsiraamatust: "14 päeva Goas"

Istume Vickyga bussis, mis viib meid Mumbais rahvusvaheliselt lennujaamalt kohalike lendude lennujaama, mis on muuseas palju ilusam, kui rahvusvaheline :) Buss ei ole õnneks nii pungil inimesi täis, kui võib vaadata kõrvaloleval pildil. Muuseas see ei ole nalja pilt. Siin on nii palju inimesi ja need inimesed peavad ometi kuidagi punktist A punkti B saama, niisiis on bussid ja rongid aeg-ajalt väga üle koormatud ja paraku on ka palju õnnetusi, kus inimesed surma saavad just sellisel moel liigeldes.

Satun istuma ühe saksa vanahärra kõrvale ja uudistan, miks ta ikka ja jälle juba aastakümneid Goasse tuleb ja kas miski on muutunud ka võrreldes 10 ja 20 aasta taguse ajaga võrreldes.

Kohus tunnistab nüüd 2011 aastal, et elu on muutunud ja vananenud traditsioonid peavad samuti muutuma. Isa, kes oma tütre 2009 aastal koos pereliikmetega tappis, mõisteti nüüd eluaegselt vangi. Tüdruk armus poisisse oma külas ja oma kastist ja jooksis kodust ära, et abielluda posiga, keda armastas. Ta jäi üheks ööks noormehe õe juurde, kuskohast isa ta koju pettis. Kodus peksis isa koos teiste pereliikmetega tütre surnuks... Kohus mõistis teo hukka selgitades, et aeg on hakata noorema põlvkonna tundeid austama... ei tea, mitu sajandit veel läheb, et inimeste juurdunud arusaamised sellest, mis on õige ja mis vale, ükskord muutuvad...

Indias on selliseid ja veel jubedamaid juhtumisi, kus tütar tükkideks raiutakse, tuhandeid...

Loe sellest jubedusest siit lisa: India seadused

Goast saab Mumbaisse mitmel viisil. Näiteks rongiga Margao jaamast 9-12 tundi. Ostke siis eelmüügist ikka 1, 2 või 3 AC piletid. Vicky saab aidata. Buss läheb Goa pealinnast Panjimist umbes 16 tundi ja lennukiga jõuab Mumbaisse tunniga, kuid arvestama peab alati lennujaamas viibimise ajaga.

Mumbais on hotellide hinnad alates 1400 ruupiat (väga, väga koledad urkad),

Kui värvide festival Goas algas sellel aastal 19.03.2011 ja kestis vaid kaks päeva - esimesel päeval tehakse lõkkeid ja põletatakse paganaid, teisel päeval käib värvidemäng. Goas aga on lisaks Holile oma festival nimega Shigmo, millega Holi jätkub.

Kui kugeda Shigmo kirjeldust reisiveebidest, siis vau, vau, mis kõik toimuma peaks, olles aga ise kohapeal, ei näe eriti midagi. Sõtsime 23. märtsil Vascosse,

Kokkuvõtteks oli Holi Goas tõsiselt lahja. Arvasin eile, et oi, oi, midagi põnevat on toimumas, trummipõrin oli meeletu. Läksime vaatma ja selgus, et meie kodutemplis, mis resorti väravast vaid 100 meetri kaugusel, istus kamp india mehi ja tagus trummi. Ei mingit karnevali. Hommikul aga said Eva ja Vaike vaevaga väravast puhtalt välja, sest lapsed olid rõõmsalt veepüstolite ja värkikotikestega valves, kimasid siia ja sinna, pidasid värvivee sõda... motikad olid pärast enam kui kirjud. Tänavatel liikus värvilisi inimesi. Oli turiste, paarikesi motikatel, kes olid tõsiselt värvilised ja rõõmsad. Prrr.

Sõitsime jhuggiste piirkonda - odavatest tellistest ja keppidest, pulkadest kilekatuste